1) Kirjelda ühte õe/ämmaemanda töös ettetulevat situatsiooni, kus patsient on ärevas seisundis
2) Kirjelda, kuidas käituksid/käitusid taolises olukorras
3) Kirjelda, mis on sinu arvates eriti raske äreva patsiendiga toimetulekul
Olin veebruaris lastehaiguste praktikal ning seal pidin ma umbes 10-aastaselt poisilt vereanalüüsi võtma. Kuna tal oli varemgi veenist vereanalüüse võetud ja laps teadis, et see on valus, siis nägin, kuidas ta värises, kuid katsusin ise rahulikuks jääda ning last rahustada, öeldes talle veel, et ta ei pea vaatama, kuidas ma tal verd võtan. Samuti palusin protseduuri juures olnud emal enda last rahustada ja soovitasin tal enda lapse käest kinni hoida, millest ma verd ei võtnud. Kui protseduuri tehtud sain, kiitsin last ja nad said emaga ära minna. Ma arvan, et selle patsiendiga toimetulekul oligi eriti raske just see, et tegemist oli lapsega ja lapsed võivad üsna ettearvamatud olla, kuigi temaga ma sain hakkama. Samuti oleks olukord olnud raskem, kui laps oleks nutnud või hakanud jonnima, et tema ei lase endalt lihtsalt verd võtta, kuna ma olen märganud, et taolistes olukordades lähevad emad ka endast välja ja hakkavad enda lastega pahandama, kui olulisem oleks hoopis see, et nad püüaksid enda last rahustada.
Kuna minu lastehaigla praktika ootab mind peagi ees, siis mõtlen selliste olukordade tekkevõimalusele tihti. Oli hea meel lugeda, et üliõpilane sai olukorraga hästi hakkama. Meeldis, et lapse rahustamiseks kasutati lapsevanemat, kes tunneb enda last kõige paremini.
ReplyDeleteEma kasutamine on väga hea! Olen laste protseduuridega kokku puutunud nii töötaja kui ka ema poolt. Ema seisukohast on olukord ärev, keegi ei taha näha, kuidas lapsel on valus. Aga kui ema on rahulk, jääb ka laps rahulikuks. Ema informeerimine on väga oluline, see aitab protseduuri läbiviimisel.
ReplyDeleteLaste puhul olen näinud, et kasu võib olla mitmetest asjadest. See valu ei pruugi üldse olla kõige suurem probleem, vaid just ärevus. Kindlasti tuleb ka lapsele selgitada, miks midagi tehakse ja kuidas. Tähelepanu kõrvale juhtimine ning protseduuri järgne premeerimine on ka mõnikord kasulik nipp. Tore, et tudeng hakkama sai!
Olen ka pidanud lapselt verd võtma, aga see oli väga raske. Laps nuttis ja rabeles ja isa nuttis kõrval ja ma pidin 2 õde appi kutsuma, et verd võtta. Ma rääkisin lapsele, mida ma teen ja ma rääkisin ka isale, aga miski ei aidanud. Pärast kiitsin last ja andsin talle kommi ja diplomi, aga ma pole kindel kas see suutis kuidagi seda traumeerivat olukorda leevendada. Kui mul oleks olnud võimalus, siis ma oleks saatnud nad koju, lasknud neil maha rahuneda ja järgmine päev uuesti tulla.
ReplyDeleteLapsed on tõesti sageli ettearvamatud ning paljud (eriti just nooremad) hakkavad jonnima juba enne, kui süstal nende nahka puudutab. Arvan, et üliõpilane lahendas probleemi hästi. Ta püüdis last juhendada ning rahustada, samal ajal kutsus ta appi ka lapse ema, mis on väga nutikas. Laps saab emalt tuge ning laps ei tunne ehk nii suurt hirmu. Eks lastega ongi vereprotseduurid keerulised ning nendega tuleb osata käituda. Oluline ongi ise rahulikuks jääda olukorras, millega üliõpilane hästi hakkama sai ning vajadusel tuleb tõesti kedagi appi kutsuda, kui teisiti ei saa.
ReplyDeleteKõik on kommentaarides juba kirjas. Ema kaasamine on tõesti hea mõte. Alati ei pea kõigega ise hakkama saama ja vastutuse jagamine on alati hea mõte. Siis ei ole aega emal muretsemiseks, sest ta peab ju teises rollis olema :)
ReplyDeleteTunnustan ka sinu kaasüliõpilasi väga sisukate kommentaaride eest!